Foto: Anne Aaspõllu ja Kristin Unga

Vana-Vigala mõis Eesti mõisaportaalis

Vana-Vigala mõis kultuurimälestiste registris

Vanimad teated Sickenkoschka (Sikenkose oli Vana-Vigala küla vanem nimetus) mõisa kohta pärinevad 1426. aastast. Viimati kasutati ajaloolistes allikates Sikenkose nime 18. sajandil. Oma arengus on Vana-Vigala mõis tihedalt seotud olnud Kivi-Vigala mõisaga, kus asus sajandeid Vigala kihelkonna Uexküllide suguvõsa residents.

18. sajandil kasvas Vana-Vigala mõis suurmõisaks, kuhu kandus Kivi-Vigala mõisast üle ka kogu laiema piirkonna Uexküllide suguvõsa pearesidents. Mõisa valduste kasv oli suur: kui veel 1696. aastal kuulus mõisa alla kõigest 0,5 adramaad, siis 1774. aastal juba 58,25 adramaad. Samuti muudeti 18. sajandil Sikenkose mõisa nimi Vana-Vigalaks (Alt Fickel). Mitmed uurijad on arvanud, et vahepealne nimi oli hoopis Alumine Vigala, sest Kivi-Vigalat kutsuti ka Ülemiseks Vigalaks.

Aastal 1772 hakkas suurmõisnik (omas Lääne-Eestis 38 mõisat) Berend Johann von Uexküll rajama peamõisa endisse Sikenkose külla Vigala jõe põhjapoolsele kaldale. Viirsavist pinnas aga ei pidanud raskele kiviehitisele vastu ning savikihid libisesid ehitusega koos kõrvalolevasse jõkke. Uue maja ehituseks rammiti 1775. aastal vaiad maasse ning ehitati uus suursugune kahekorruseline hilisbarokne häärber (säilinud väikeste muudatustega tänaseni).

Mõisa edasine areng jätkus, rajati terve kõrtside, vesiveskite ja karjamõisate võrgustik. Häärberi naabruses oli ka suur viinaköök (hoone säilinud). Karjamõisad olid Säälas, Vänglas, Keelitses, Vagujas, Lätis, Oeses ja Antsimõisas. Valduste poolest oli Vana-Vigala mõis 1840. aastaks Eesti suuremaid, talupoegade arvult suurim. Pindala oli 215 ruutkilomeetrit. 1856. aastal osteti Vana-Vigala mõisa viljapeksumasin-aurumasin, mis oli esimene selletaoline tehniline seade Eestis.

Vana-Vigala mõis oli 18. sajandil üks edumeelsemaid Eestis. 1789. aastal andis mõis välja määruse (nn Vigala õiguse) – talupoegade eraõiguse. Sellega lubati talupoegadel omada vara, normeeriti koormisi ning loodi vallakohus. Siit alates võib lugeda vallaametnikega valdade sündi Eestis. Vigala valla eelkäija Vana-Vigala valla keskus rajati Tõnumaale. Hoolimata sellest olid talupojad rahulolematud. Esimene suurem vastuhakk toimus 1819. aastal. Suurim mäss toimus 1905. aastal (1905. aasta mäss), mille käigus põletasid talupojad mõisa häärberi. Tules hävis ka üks Eesti mõisate hulgas suuremaid arhiive (umbes 5000 ürikut) ja raamatukogusid (umbes 20 000 köidet). Tules säilisid vaid müürid. 1906. aastal ehitati tsaaririigi toetusel mõis uuesti üles veidi muudetud kujul. Uexküllide vapp on tänagi mõisa rõdu kohal katuseräästa all.

1919. aasta Eesti maareformiga võõrandati Vigala mõis von Uexküllidelt, kelle valduses oli see olnud 7 sajandit ning mõisamaad jagati taludeks. Uexküllid siirdusid Saksamaale. Tühjaks jäänud häärberisse rajati Vigala põllutöökool (vt Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool). 1975. aastaks valmis endiste mõisa lautade kohale uus kutsekoolikompleks. Vabanenud häärberisse kolis Vana-Vigala Põhikool. Alates 1990. aastatest alates on kunagiste mõisaomanike järeltulijad käinud korduvalt külas endises häärberis tegutseval põhikoolil, hoides kooli arengul silma peal, ning on aidanud kooli ka majanduslikult.

Mõisa peahoone vesitbüülis on seina sisse müüritud Eesti vanimad kultuurimälestised - marmorbareljeefid Pompejist (2.-1. saj e.m.a.).

2010. aastal lõppes suurem remondiprojekt, mille käigus taastati mõisa katus nii, nagu see nägi välja enne 1905. aastat; restaureeriti hoone aknad ja uksed, krohviti üle hoone fassaad ja kaitsti hoone piirdekonstruktsioone.

Vaata ka Vana-Vigala Põhikool

Mõis on avatud Unustatud Mõisate päevadel, muul ajal ettetellimisel.

Mõisablogi mõisalood: Vana-VIgala mõis

Mõisa park. Foto: Tiina Gill