Ellu metsavahikoht
Metsavahikoht Ellu mäel Vana-Nurtu külas on mõisaaegne. Ellu eksisteeris iseseisva vahtkonnana metsavahi ametikoha üldise kadumiseni Eestis 1997. aastal. Eelmise Eesti Vabariigi ajal oli siin metsvahiks Oskar Pipar, rahvasuus Ellu Oskar, talu viimane elanik oli Rinaldi Tamm. Elekter metsavahikohani ei ulatunud, küll aga kõnetraadiliin. Talu eluhoone seinad on veel püsti, hea tervise juures on kähar õuetamm ja visa kasvuga, kuid hästi noorendatav lehiseallee.
Ellu mäe nime saamisloost on kaks legendi. Neist ühe järgi olevat siit katku tõttu tühjaks jäänud maalt leitud ometi üks inimese jalajälg - keegi jäi ellu. Või teine lugu - mõisa ajal olevat Valgu veisekari taudi jäänud ja Valgus Lõpe talu ümbruses ära lõppenud, siin aetud kari sügavamale metsa ja Ellu kandis jäänud loomad ellu.
(Lembit Tihkani mälestused)
Ellu metsavahikoht on pärandkultuuri objekt.
Jämeda vesiveski
Jämeda sild ja vesiveski Inda külas. Foto: Riho Vjatkin
Vesiveski kohta teatakse juba enne 1696. aastat. Esimese vabariigi ajal võeti veejõule abiks gaasimootor. 1955. a põuasel suvel töötas veski ainult mootoriga, mille sädemetest süttis katus ja veski põles maha. Nüüdseks on alles vaid müürid. Omal ajal jahvatati Jämeda veskis sepikujahu, rääkimata leiva- ja loomajahust, tehti ka tangu. Sild on tänini kasutuses ning asub Nurtu jõel Velise-Palu teel.
Liivasoo hallkivi
Liivasoo hallkivi on looduskaitse all alates 2003. aastast. Kivi asub Valgu külas. See on ka Velise õpperaja 10. punkt.
Ümbruskonna suurim rändrahn oli Jõeääre talu lauda otsaseinaks, kivi pealispinda kasutati vilja kuivatamiseks. Kivist 400 m lõuna pool metsaservas asuvad omapärase kujuga "sadulakivid".
Rahnu ümbermõõt on ligikaudu 16 m ja kõrgus 2,2 m.
Pildistatud 1. mail 2021. Fotod: Tiina Gill
Sadulakivid. Foto: Tiina Gill
Nurtu pärn ehk Lebinase pärn
Nurtu ehk Lebinase pärn asub Ojaäärse külas endise Nurtu kaupluse lähedal. 1967. aasta tormis hävis osa selle omapärasest võrast. Ka 2001. a keeristormid tegid oma töö. Tänaseks päevaks on puust alles vaid tüvi, millest on väljakasvanud mitu uut võra.
Rahvapärimuste järgi käidud pärna all ohverdamas. Veel nimetatakse puud ka hiiepämaks, kuid ohvrihiiest siin pole mälestusi säilinud.
Hendrik Relve kirjutab raamatus „Põlipuud" (2003): 1997. a. mõõtsin pärna kõrguseks 20 m ja tüve ümbermõõduks rinnakõrguselt 327 cm. Pärna juurde juhatas Valgu külas elav Lembit Tihkan, kes suurema osa elust on pidanud metsavahi ametit ja olnud innukas kodu-uurija.
Vana metsamees rääkis puu kohta tõotamise loo. Rohkem kui 150 aastat tagasi kasvanud siin lähestikku kaks pärna ja nende kõrval asunud Lebinase talu. Siis võtnud kohalik mõisnik ümbruskonna maad mõisa põldudeks ja ajanud külarahva mujale elama. Kodust perega lahkudes pannud Lebinase talu peremees Taavet talu pärnadele tõotuse peale. Ta öeldnud: "Kui keegi peaks neid puid raiuma, siis kukkugu tal käsi otsast." Neid sõnu pidanud kohalik rahvas hästi meeles ja andnud põlvest põlve edasi. Mõnikümmend aastat tagasi teatanud aga Ojaäärse Villem, et kavatseb mõlenad pärnad maha saagida. Lihtsalt kuraasi näitamise pärast näitamaks, et vananaiste lori ei maksa midagi. Mitte keegi ei olnud nõus temaga kaasa minema, et kahemehe saega pärnasid maha võtta. Isegi oma poeg keeldunud isa käsku kuulamast. Viimaks läinud Villem üksi ja raiunud kirvega ühe pärnadest maha. Jämeda puuga olnud nii palju rassimist, et teist puud ta enam raiuda ei viitsinud. See juhtunud sügisel. Kevade hakul, lumesulamise ajal sõitnud Villem viljakoormaga Raba veskile. Seal jäänud aga kasuka käis vilja jahvatamise ajal jõurihma vahele. Rihm kiskunud varruka koos käega otsast ja paari päeva pärast mees surnud.
Viimane ümbruskonna rahva poolt kõneldud seik tõotamise pärnaga juhtunud kolhoosi ajal. Traktorist hakanud pärna all oma traktori mootorit parandama. Pärnal ulatunud üks jäme ja pikk oks paari meetri kõrgusel tüvest eemale. Mees sidunud selle külge trossi ja vinnanud vintsiga traktori küljest mootori üles. Oks aga murdunud ja traktorist sattunud haiglasse.
Kuigi Lebinase pärn on nüüd ka riikliku kaitse all, ei hakka kohalikud põliselanikud kindlasti sellele puule kätt külge panema. Kunagise Lebinase talu peremehe Taaveti sõnad on selleks liiga tähendusrikkad."
Pärna kohta on rahvasuus säilinud järgmine muistend:
Nurme Lebinase vainupealsel kasvab põline laia krooni ja kähara ladvaga niinepuu ehk pärn. Aga vanemad inimesed mäletavad, et Lebinasel oli kaks niisugust niint, kuid teine raiuti maha. Raiumisest on küll juba nii palju aega mööda, et kändki on ära kõdunenud, kuid räägitakse ikka mõlemast puust. Kõneldakse sellepärast, et Lebinase niined öeldakse ära tõotatud ehk neetud olevat.
Tõotamine sündinud rohkem kui saja viiekümne aasta eest, kui Nurme rahvas aeti küladest välja ja maad võeti mõisale. Aga tõotus, kui ta on õige asja eest ja õige mehe poolt peale pandud, ei kustu kunagi, saagu või ilm otsa. See tõde maksab Lebinase niintegi kohta.
Asi saanud alguse sellest, et Vigala Ükskülli poeg, tsaariohvitser, elumees ja kaardimängija, end väeteenistuses omasuguste seltsis paljaks jõi ning üle pea võlgadesse mängis, nii et mehel olnud vaid kaks pääsuteed: omale kuul pähe põrutada või lasta end erru arvata ja parunist papa rahadega võlad kinni maksta. Noorparun valinud selle teise võimaluse ja tulnud kroonust ära Vigalasse.
Vigalas pole parunil pojaga muud midagi peale hakata olnud, kui et anda talle osa maid valitseda, see tähendab mõis kätte anda. Niisugust mõisa silmapiiril polnud ja see tehti Nurme küla maadest.
Pered aeti taludest välja, saadeti sooservale või –saarele või metsa uudismaad tegema, uut eluaset ehitama. Majad veeti teise kohta, õued aeti üles, puud-põõsad, mis talude õuesid varjasid, juuriti välja, nii et kändugi ei pidanud maha jääma.
Ega sellist asja üksi Vigala mail või Nurmes juhtunud. See oli Eestimaal päris harilik asi: kui mõis arvas vajaliku olevat oma põllumaid laiendada, karjamõis rajada, oli tervel külal korralt minek käes. Nii oli Nurmelgi juhtunud, ja kui õigesti mäletatakse, siis 1820. aasta Jüripäevaks oli külade asemel Nurme mõis sündinud.
Nurme külad olid aastasadu siinse rahva elupaigaks olnud, maad esiisadest üles haritud, hooned ja õued põlised. Võib arvata, missugust südamevalu tundsid inimesed kodust väljaajamise pärast, kui palju valasid silmavett. Kui lõhkumine ja raiumine kõige suurema hooga käinud ja pered liikuva varanatukesega mujale kolisid, oligi Lebinase vana peremees Taavet oma niinte kohta öelnud:
"Kui keegi neid puid peaks raiuma, sellel kukkugu käsi otsast. Nemad on sõja- ja katkuaja üle elanud, küll kasvavad veel mitme põlve iluks."
Nii pannudki Lebinase-Vana puud tõotuse alla ja nende raiuja igaveseks ära neednud. Seda tõotamist kanti suust suhu edasi, peeti meeles, õpetati lastelegi, et Lebinase puud on puutumatud, ning kellelgi ei tulnud mõttessegi neile viga teha.
Nurme mõisa oli neljakümneks aastaks. Pärast erukaptenist ja vanapoisist härra surma laskis Vigala parun Nurme maad kohtadeks jagada. Külad ehitati uuesti üles, majade juurde istutati puud, neid hakkas kasvama kiviaedadele, karjamaa- ja kopliväravaile. Lebinase niined seisid ja haljendasid endiselt, õitsesid igal suvel. Ka sada aastat vanemaks saada ei oleks neile midagi tähendanud – olid inimeste meelest ikka ühesugused, nendega oldi harjunud, peeti läbi aegade selle maanurga omaks.
Korraga aga käis külast kahin läbi: Ojaäärse Villem lubanud niined maha võtta. Kui mitte mõlemad, siis ühe vähemasti. Tema olla tähele pannud, niined heidavad põllule varju. Esialgu niisugust juttu ei usutud – arvati, et Villem vintis peaga rääkinud. Aga ei. Villem ajas kiusu. Külarahva kiusuks lubas raiuda. Juba teati rääkida, et tellinud omale sae otsa paarimeest, pole aga kedagi saanud. Kõik öelnud ära, hoiatanud hoopis, et mees mõelgu ikka, missuguste puude kallale läheb, niined muistsest ajast ära tõotatud.. Villemile oli otse suhu öeldud, et keegi ei taha käest ilma jääda! Oma poeg ka ei ole sõna kuulanud. Poisil olnud puudest kahju, oli käinud neilt õisi korjamas ja õitel lugematul hulgal mesilasi näinud. Oli muidugi kuulnud ka, mida Lebinase niintest räägiti.
"Vananaiste lori! Seda te peate näha soama!" Suurustas aga, ja kui nägi, et abi ei saa, võttis kätte ja raius üksinda pärna maha. Lubas teisega sama teha, tahtis kangust näidata. Kuid esimese puuga oli Villemil rohkem tegemist kui arvata oskas – andis teist sülda laduda ja oksi hagudeks raiuda. Puu vedeles kuude kaupa maas, kõike ei jõudnudki pinusse raiuda. Teine niinepuu jäigi alles.
Villem raius pärna maha sügisel esimeste külmade tulekul; jürikuu sula ajal sõitis ta koormaga Raba veskile. Jahvatuse ajal jäi ta seal kasuka käist pidi jõuvärgi rihma vahele. Rihm kiskus käise otsast – käega tükkis.
Pärast õnnetust Villem ei elanud enam kahte päevagi.
(https://www.velise.ee/opperada)
Lebinase pärn on pärandkultuuri nimekirjas.
Mälestusmärk Soome pilootidele
Mälestusmärk Soome pilootidele. Foto: Tiina Gill
1941. aasta 16. augustil kukkus Soome lennuk Valgu lähedal alla, hukkusid piloot Pentti Johannes Antila ja mehaanik Antti Adolf Sairo.
1997. aastal ehk 56 aastat pärast õnnetust püstitati allakukumispaiga lähedal Valgu-Vanamõisa külas endise Männiste metsavahikordoni vastas maantee äärde stiilne ja soliidne mälestusmärk, mille autoriks on skulptor Heikki Häiväoja. Lennukitiiba meenutav kivitahvel sai paika Soome ja Eesti kaitseministeeriumi koostöös.
Reet Saare artiklit "Märjamaal pole salapäraselt hukkunud Soome lendureid unustatud" saab lugeda siit
Rosenthali kabel
Foto: Jürgen Kusmin
Velise mõisniku, von Rosenthali klassitsistlikus stiilis matmiskabel asuv Velisemõisa külas. Ehitatud 1824. Kabeli katus olevat Saksa ajal lõhutud ämbriteks.
Umbes 0,2 km kaugusel põhja suunas üle Velise jõe paikneb Velise mõisa hilisem, Maydellide suguvõsa kalmistu. Omaaegu oli kalmistute vahel otsetee, kuid praegu on sellel teel olnud sild hävinenud ja kalmistute vahel puudub otsetee.
"Velise Rosenthalide kadunud maailm", Raplamaa Sõnumid nr 23, 10. juuni 2015
Vaeslapse kivi
Vaeslapse kivi Märjamaa valla 2020. a kalendris. Foto ja joonistus Anne Aaspõllu
Vaeslapse kivi asub Nurtu-Nõlva külas.
Legendi järgi põgenenud vaenelaps kurja võõraseme käest ja toetunud kivile puhkama. Kivi olnud aga pehmem kui võõrasema süda ja nii jäänudki pivi pealispinda lapse jalajälg.
Pildistatud 1. mail 2021. Foto: Tiina Gill
Velise raba turbavõtuaugud
Aravere küla piirialal asub Velise kõrgraba, mille teket on seostatud Kaali meteoriidiga ligi 3000 aastat tagasi.
Foto: Enn Raav. Joonistus: Anne Aaspõllu
Omal ajal varusid lähedal asuvad talud siit väetusturvast, hiljem tootis siit turvast Märjamaa EPT. Viimati kaevandati aastal 1993. Vähehaaval on taimestik rabas kasvama hakanud. Taimedest esineb käpalisi, rabas pesitsevad sookured, tedred ja metsised.
Kes tahab Velise raba oma silmaga kaeda, pöörake Velisemõisa küla servas Aravere teele ja sõitke paar kilomeetrit, kuni jõuate Tapu tee sildini. Sinna võib auto jätta, sest järgnevad mõnisada meetrit turbaväljadeni pole tee kõige parem, kuid autoga siiski sõidetav.
Velise raba turbavõtuaugud on pärandkulltuuri nimekirjas.
Fotod: Tiina Gill
Velise raba. Pildistatud 30. oktoobril 2020 drooniga. Foto: Tiina Gill
