Praeguse Märjamaa valla aladel on asunud hulgaliselt mõisaid (sh Märjamaa kirikumõis ja Vigala kirikumõis, rüütli-, pool-, kõrval-, karjamõisad), mida aja kulgedes on liidetud ja lahutatud, tükeldatud ja kaotatud. Mõis oli sotsiaalse ja majandusliku struktuuri kujundaja, aga ka eesti rahva moraali, kommete, ilutunde ning käitumis- ja mõtteviisi mõjutaja. 18. ja 19. sajand oli mõisakultuuri hiilgeaeg, mil siinkandis rajati suurejoonelisi mõisaansambleid. Märjamaa aladel asus 42 mõisat, mis tolleaegse haldusjaotuse järgi kuulusid Märjamaa, Kullamaa, Vigala, Rapla ja Nissi kihelkonda.

1905. aasta oli Eestis rahutu. Tõrges meeleolu haaras tollast Läänemaad (eriti Märjamaad, Kullamaad ja Lihulat, mis olid Läänemaa kõige ärksamad ja jõukamad piirkonnad) juba kevadel, mil siin ja seal mõisates esitati talupoegade poolt rida nõudmisi. Detsembris algas mõisate põletamine. Selle eel peeti 11. detsembril Tallinnas "Volta" keldris Põhja-Eesti valdade saadikute käremeelne koosolek, kus muuhulgas kutsuti üles minema maale mõisaid põletama. 14. detsembri õhtul põletati maha Valgu mõis. Järgmisel päeval jõudis Velisele 10-liikmeline tallinlastest mõisapõletajate salk, kes koos kohalike meestega põletasid järgneva kolme päeva jooksul (15.-17.dets) maha veel 15 mõisa härrastemajad koos sisseseadega: Velise, Mõisamaa, Kasti, Haimre, Vana-Märjamaa, Orgita, Sõtke, Paeküla, Sulu, Tolli, Teenuse, Mõraste, Luiste, Sipa, Sooniste, Jädivere ja Vana-Vigala. Majandushooneid ei puututud, küll aga hävitati viinaköökide tagavarad. Mõis oli pikki sajandeid olnud maarahvale oluliseks ja mitmetähenduslikuks mõjuriks, mis vormis ja kujundas nii elulaadi kui suhtumisi, nii oskusi kui vaimsust. Võõrpäritoluga ülemkihi asupaiga ja võimuväljendaja rollis vastandus sakste mõis talule ja külale kui eesti rahva kodule ning see vastuolu püsis kuni 1919. aastani. 10. oktoobril 1919 võttis Asutav Kogu vastu maaseaduse, mille kohaselt võõrandati kogu mõisamaa ning jagati asundustaludena soovijatele, kellest eesõigustatud olid Vabadussõjast osavõtnud. Siiski jäid mõningad mõisasüdamed kuni 1939. aastani endiste omanike kasutada. Tänaseks on uued omanikud siin ja seal mitmed mõisad korrastanud ja uuele elule äratanud. Mõnes mõisas tegutsevad Märjamaa valla asutused.