Arvatavasti 14. sajandil ehitatud hoone oli kasutusel pikemalt kaitseehitisena. 1686. aastal uuendati kirikut ning 1871. aastal ehitati kirikutorn praeguse kõrguseni.

11. septembril 1932 avati pidulikult kirikuväravana kirikuaia idaküljele püstitatud mälestusmärk Märjamaa langenud sõdurite mälestuse jäädvustamiseks.

1941. aastal Märjamaa lahingute käigus kirik hävines täielikult. 1959. aastaks kirik taastati ning võeti uuesti kasutusele.

Enne 1941. aasta põlengut kirikus olnud Christian Ackermanni 17. sajandil loodud altar oli kingitud "Jumala auks ja kirikule kaunistuseks" Paeküla mõisniku Anton Friedrich von Salza ja "au ning voorusrikka proua Dorothea Taube" poolt.

Praegu on kasutusel arhitekt Illar Kannelmäe kavandi järgi rajatud altarilaud ning altariseinal on Uno Roosvalti altarimaal "Mina olen eluleib".
 

Video ja fotod on teinud Märjamaa kirikuõpetaja Illimar Toomet

Kirikutornis on 5 kella, milles üks on toodud Märjamaa õigeusu kirikust.

Neitsi Maarja auks pühitsetud kirik on andnud nime ka Märjamaale (Maarjamaa -> Märjamaa)

Foto: Tiina Gill

Kiriku algusajaks peetakse aastat 1339, mil on mainitud preestervend Johannest Vigalast. Käärkambri põrandas on säilinud kivist hauaplaat, mis on dateeritud aastatesse 1390–1400. Selle järgi oli pühakoda olemas hiljemalt 14. sajandi lõpus. Kirikut on korduvalt ümber ehitatud ja ka uuesti üles ehitatud.

1933. aastal valminud 45-meetrine kirikutorn on ühtlasi mälestussammas, mis on pühendatud Vigala meestele, kes hukkusid 1905. aasta talurahvarahutustes, Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas. Monument on näide arhitekt Alar Kotli, arhitekt Karl Lüüsi ja kujur Richard Hammeri loomingust.

Nõukogude võimu hävitustöö eest päästmiseks kaeti kirikuõpetaja Ferdinand Jürgensoni korraldusel 1944. aasta sügisel mälestustahvlid paksu lubimördiga ja Vabadusristi kujutis plekiga. Skulptuurid võeti maha ja maeti torni kõrvale maa sisse 1950. aasta sügisel pastor Agu Põllu ajal.

1988. aasta mais üllatas Vigala tervet Eestit, kui taastas esimesena Eestis oma Vabadussõja monumendi.

Altari on 1680. aasta paiku valmistanud Christian Ackermann, seda peetakse üheks kunstiküpsemaks sellelaadseks tööks Eestis. Ka kantsel on Christian Ackermanni tehtud.

Käärkamber, mis asub altari taga, on kiriku vanim osa. Siin on näha hauaplaat ja tabernaakel.

Vigala Maarja kirik kuuluv EELK Vigala Maarja kogudusele. 

Foto: Anne Aaspõllu ja Kristin Unga

Velise Ristija Johannese kirik on ehitatud aastatel 1888–1889. Punastest tellistest historitsistlikus stiilis hoone arhitekt oli Erwin Bernhardt. Kiriku juurde ehitati veel preestrimaja, ait-tõllakuur, saun ja puukuur. Algselt oli kirik planeeritud ehitada Kalase talu maale ja sinna jõuti kohale vedada ka osa ehituskive. Plaanist sai teada Velise mõisa omanik parun Maydell ja kuna Kalase oli renditalu, keelas parun sinna kiriku ehitamise. Uus ehitusplats saadi Kõhi talu maadele. Kuna see talu oli välja ostetud, siis seal paruni sõna enam ei maksnud.

Suurel venestamise perioodil ehitati Eestis massiliselt Ap. Õigeusu kirikuid. Arhitektuuriliselt olid nad väiksemate, või suuremate erinevustega. Velisega täpselt sama projekti kasutati vaid Väike-Lähtrus. Põhiline rõhk oli akustika. Kirikute sisustus jäi tagasihoidlikuks ja oli väheväärtuslik.

Riina Lõhmuse bakalaureusetöö "Velise Apostlik Õigeusu kogudus 1920-1940"

Ikoon "Püha Olga ja Vladimir" on vähelevinud ikoonitüüp õigeusu ikonograafias ja on kantud Kultuurimälestiste registrisse. 
Fotod: Tiina Gill

Ikoon pärineb kiriku esimeselt ikonostaasilt, valmimisajaks märgitud umbes 1889. Kujutatud on sellel pühakuid, Kiievi Venemaa valitsejaid, tänu kellele sai Venemaast kristlik maa. Vürstinna Olga oli esimene Venemaa valitsejatest, kes võttis vastu ristiusu (arvatavasti 957. aastal), aga ristiusk ei saanud riiklikuks usuks. Oli esimene kristlane Venemaa valitsejate hulgas.

Tema lapselapse Vladimir Püha ajal sai ristiusk riiklikuks usuks. Venemaast sai kristlik riik tema valitsemisajal, 988. aastal.

Tavaliselt on ikoonidel esiplaanil Vladimir ja Olga tagasihoidlikult tema kõrval. Olga osatähtsus ikonograafias on kindlalt hulga väiksem kui Vladimiril, Olga ikoone on tunduvalt vähem.