« Tagasi

Gaili Ilisson võõrustas suvelaagris Ukraina ja Eesti lapsi


Siim Jõgis
Raplamaa Sõnumid 27.07.2022

 

Gaili Ilisson on viimasel neljal suvel korraldanud oma kodutalu õuel lastelaagreid. Käesoleval suvel on neid kaks, millest esimene lõppes möödunud nädalavahetusel ning võrreldes varasemate aastatega tõi korraldajate jaoks kaasa uue väljakutse – laagris osalesid nii Eesti kui ka Ukraina lapsed.

Kõik tegevused tuli läbi viia eesti ja vene keeles. Kahe nädala vältel õppisid lapsed ratsutama, tegelema akrobaatikaga ning looma kunsti.

Laupäev, 23. juuli Allika talu õuel. Kell on kolm pärastlõunal ning lastelaager hakkab jõudma lõpule. Ilmataat on täitnud taevalaotuse pilvedega ning kohati tibutab. Aga Allika talu juurde on kogunenud julgelt üle kuuekümne inimese. Nende seas on nii laagrilapsed, korraldajad kui ka lapsevanemad. Kõik on tulnud vaatama viimast etendust, mis paneb kahe nädala pikkusele laagrile punkti. Lapsed näitasid trikke, mida nad viimase 14 päeva jooksul õppisid. Selle hulka kuulusid hobusega ratsutamine, hüpped trampliinilt ning tsirkusetrikid. Kõiki neid õpetasid lastele Gaili Ilisson ja tema meeskond, kes laagrit korraldasid.

 

Ukraina lapsed

Allika talu asub Märjamaa külje all. See on nii lähedal, et talu õuele paistab vabalt Märjamaa kiriku torn. Laupäeva õhtul, kui lastelaager on lõppenud ning kõik lapsed koos oma vanematega kodu poole sõitnud, võiks arvata, et nüüd on ka korraldajate jaoks kätte jõudnud puhkehetk. Aga võta näpust! Juba vaatab Gaili ringi, mis tööd tuleks täna-homme kiiresti ära teha, sest juba esmaspäeval saabuvad laagrisse uued lapsed.

"Pesu tuleb puhtaks pesta," tuleb kohe esimese hooga meelde. Aga veel enne seda võtab ta 45 minutit aega, et ajakirjanikuga vestelda. Võib öelda, et Gaili Ilissoni süda on pärast laagri lõppu rahul. Nii ütles ta ise. Laagrist käis läbi 32 last, kellest päris lõpuni pidas vastu 30, kõik nad on vanuses 7 kuni 17. Laager kandis pealkirja "Akrobaatika-, kunsti- ja ratsalaager" ning just nende tegevustega laste aega sisustatigi. Ukrainast pärit lastele olid ka eesti keele tunnid. Väga palju nii lühikese ajaga selgeks ei jõua õppida, aga elementaarseid viisakusi sai harjutada ikka.

See ei olnud Gaili Ilissoni jaoks kaugeltki esmakordne kokkupuude Ukraina lastega. Ta töötab Märjamaa gümnaasiumis väikeklassi ning loodusõpetuse õpetajana. Üks tema ülesandeid oli ka vastu võtta Ukrainast tulnud lapsed, kui nad pärast sõja algust Eestisse ning Märjamaale jõudma hakkasid. Esimene neist jõudis Märjamaa gümnaasiumisse juba märtsi alguses ning Gaili tegeles nendega kuni aprilli keskpaigani.

See oli keeruline aeg. Kunagi ei teadnud ette, millal tulevad uued õpilased, kui vanad nad on ning millised on nende oskused. Samuti ei saanud kuidagi ette teada seda, kui palju neid tuleb. Kohati tuli tunniplaani ümber teha üle päeva. Esialgu tuli kooli kaks Ukrainast pärit õpilast, mõni aeg hiljem oli neid juba neli ja ühel hetkel juba viisteist.

"Kogu aeg käis kiirreageerimine, kuidas hakkama saada. Algul nad olidki minu juures. Ministeeriumi sõnum koolile oli, et neile tuleb pakkuda mõtestatud tegevust," rääkis Gaili. Neile anti eesti keele ning kunstiõpetuse tunde. Sinna juurde käis ka kunstiteraapia. Aja jooksul tuli tunde juurde.

Vähesed neist oskasid inglise keelt. Aga oli ka neid, kes seda oskasid. Gaili Ilisson tõi näite ühest gümnaasiumiealisest noorest, kes sai teiste õpilastega suhelda inglise keeles. Tulemus oli see, et klass võttis ta kiiresti ning hästi omaks. Need, kes olid varem Ukrainas kunsti õppinud, suunati Märjamaa muusika- ja kunstikooli.

Üks Allika talu laagrite korraldajaid on Elyca Edovald, kes viib Märjamaa gümnaasiumis korra nädalas läbi tsirkuseringi. Ka sinna tuli Ukrainast pärit õpilasi. Ühe korra on nad saanud isegi esineda.

 

Jalutuskäik hobustega

Gaili Ilisson ütles, et ta ei tundnud mingit hirmu, kui välismaalt tulnud lapsed ka tema koduõuele laagrisse tulid. Enamikuga neist oli ta koolis kokku puutunud.

"See oli minu enda jaoks ka üllatus, et ma oskan vene keeles rääkida. Ma olen pärit tegelikult Tallinnast, lõpetanud kunstigümnaasiumi, mis asub Koplis. Aga lastest oli mul kahju ja ma tahtsin nendega suhelda. Nad said minust aru ning järelikult oli kõik korras," rääkis Gaili.

Aga kuidas suhtlesid Eesti ja Ukraina lapsed laagris omavahel? Eks ikka kätega, kui sõnadest puudu tuli. Palju oli abi kahest vanemast poisist Olegist ja Janist, kes tegid kaasa terve laagri. Nemad on Natalia Cherneiko õpilased Tallinnast. Natalia oli Gaili kõrval teine lastelaagri läbiviija. Jan tuli kuus aastat tagasi Ukrainast Eestisse koos oma perega ning Oleg on rahvuselt venelane, kes õppis Tallinnas keelekümblusklassis. Eesti keelt räägib ta nüüd ilusti. Mõlemad on tegelenud pikalt sportvõimlemisega. Ka nemad aitasid vajadusel tõlkida vene keelest eesti keelde ja ka vastupidi.

Ukraina laste võõrustamine oma kodutalus ei ole Gaili jaoks üldsegi võõras tegevus. Tänavu kevadisel pööripäeval ehk 20. märtsil võttis ta vastu Ukraina lapsed ning korraldas neile koos hobustega jalutuskäigu. Ilm oli toona ilus ning päikesepaisteline, kuid lund oli veel palju. Sellel üritusel osales kaheksa Ukrainast Eestisse tulnud last.

 

Vaatemäng lapsevanematele

Esimene lastelaager Allika talu õuel korraldati 2019. aasta suvel. Loetud kuud hiljem levis maailmas juba koroonaviirus, kuid vaatamata sellele toimus samasugune laager ka 2020. aasta suvel ning aasta hiljemgi. Viiruse levimise mõttes oli 2021. aasta laager isegi keerulisem. Siis tuli jälgida, et kellelgi haigussümptomid välja ei lööks. Selleks mõõdeti otsaesiselt laste kehatemperatuuri.

Kui meenutada eelmise aasta suve, tõdes Gaili, et õhus oli küsimus: kas saab lapsi vastu võtta ning neile laagrit korraldada või mitte. Õnneks ikka sai. "Pidevalt tuli riigi suuniseid jälgida ning need muutusid kiiresti. Aga kuidagi saime need ikkagi ära tehtud," sõnas Gaili Ilisson. Seega ei ole liialdus öelda, et igal suvel on olnud oma väljakutsed. Sel aastal tuli arvestada nii eesti kui ka vene keelt kõnelevate lastega, eelmisel aastal tuli arvesse võtta võimalikku haiguse levikut.

Ilus tava, mis on laagriga järjepidevalt kaasas käinud, on lapsevanemate kaasamine. Kaks nädalat on pikk aeg. Kindlasti hakkavad lapsed igatsema vanemaid ning vastupidi ka. Seega on vanemad alati kutsutud laagri lõpetamisele. Siis saavad nad oma silmaga näha, milliseid edusamme on lapsed selle ajaga teinud. Seda nii ratsutamises, akrobaatikas kui ka sellistes oskustes, mis võiksid kasuks tulla tsirkuses. Üks selline näide on õhuakrobaatika kangaga harjutuste tegemine. Kõrvaltvaataja jaoks tundub see peaaegu võimatuna.

Lapsevanematel olid igal juhul telefonid näpus ning kõik trikid nii üles kui ka alla turnimisel filmiti üles. Nii mõnigi lapsevanem võis end sel hetkel väga uhkelt tunda, nähes, milliseid oskusi on laagrisuvi nende lastele õpetanud. "Me ei oska teha sellist laagrit, et lihtsalt oleme. Igale hetkele on planeeritud kindel tegevus," rääkis Gaili Ilisson.

Eriline päev oli neljapäev, 21. juuli. Olla järjest kaks nädalat ühes kindlas paigas tundus üksluine. Seega võeti ette retk mere äärde, mille juurde kuulus ka kultuuriprogramm.

Ukraina lapsed polnud kindlasti käinud varem ei Koluvere lossi juures ega Lihula muuseumis. Nüüd on neil see kogemus olemas. Sealt edasi viis teekond laagris osalejad mereranda suplema – igal juhul värskendav elamus palaval suvepäeval.

 

Brave Kids

Gaili Ilisson on pärit Tallinnast. Seal on ta üles kasvanud ning koolis käinud. Allika talu on tema vanaisa talukoht. Vanaisa pärandas talu Gailile ning seal on ta elanud alates 1. septembrist 1999. Järgnevad viis aastat käis ta tööl Tallinnas ning sõitis iga päev Märjamaa ning Tallinna vahet. "See talukoht oli minu jaoks magala. Kas Mustamäe, Lasnamäe või Märjamaa – igast paigast oli töö juurde tunniajane sõit."

Pärast noorima lapse sündi sai kiiresti selgeks, et ema ei taha temast iga päev tunni aja kaugusel olla. Asendajana leidis Gaili tööd Märjamaa vallavalitsuses, kuid see aeg sai ühel hetkel ümber. Vahepeal töötas ta ka Varbola lasteaias-algkoolis, aga sealt edasi tuli suur muudatus.

Gaili asus tööle Tallinna huvikoolis Folie. Ja need olid põnevad ning meeldejäävad viis aastat. Varasem tsirkusemaailma kogemus tal puudus. Side tekkis selle kooliga tänu oma lapsele, kes seal õppis. Laps läks kooli enne ning ema läks seejärel sinna tööle.

"Minu jaoks oli see nii põnev maailm. Alguses tegutsesin vabatahtlikuna ja seejärel läksin tööle." Praeguseks Gailil enam otsest seost selle kooliga ei ole, kuid ta rakendab mitmeid seal saadud oskusi lastelaagrites, mida ta nüüd oma õuel korraldab. Just Folie kaudu tekkis tal ka side rahvusvahelise haridus- ja kultuuriprojektiga Brave Kids. Eesti keeles tähendab see Julged Lapsed. Eesti delegatsioonid osalesid selles projektis enne koroonaastaid. 2019. aastal toimus Brave Kidsi kokkusaamine Märjamaal. Seda saab lugeda üheks kordaminekuks, kui külas käisid lapsed Ukrainast ja Poolast. Loomulikult olid seal ka kohalikud Eesti lapsed.

Õpetaja töö üks suuremaid eeliseid on pikk suvepuhkus. Mõni õpetaja tahab selle veeta lõunamaal reisides või kodus aiamaal nokitsedes, aga Gaili Ilisson ütles, et temale meeldib lastelaagrite korraldamine. See ei ole talle töö, vaid pigem hobi. Või siis natuke rohkem kui hobi – pühendumus. Ta ütles, et niisama kodus lesides ta oma suvepuhkust veeta ei oska.

 "Mulle tõesti meeldib see, mida me teeme. Mulle meeldivad lapsed, mulle meeldib loomingulisus ja mulle meeldib meeskond, kellega me seda tööd koos teeme," sõnas ta ja lisas, et kellegi teisega ta neid laagreid korraldada ei tahaks.

Kui lapsed laupäeva õhtul koju läksid, oli tajuda ka veidi kurba meeleolu. Kaks nädalat oli kiiresti mööda läinud. Viimase tegevusena enne lahkuminekut söödi veel ühiselt torti. Kui vaadata neid 32 last, kes seekord laagrisse tulid, saaks neid lahterdada mitme tunnuse alusel. Ühed olid eestlased, teised ukrainlased. Ühed olid kohalikud Märjamaa lapsed, teised jällegi kaugemalt. Aga üks oluline asi oli see, et osa neist olid varem Allika talus suvelaagris käinud ning teiste jaoks oli see uus kogemus. Kindlasti on korraldajatel julgustav näha, et osa lapsi, kes said eelmisest aastast kogemuse kätte, tulid seekord tagasi. Järelikult oli eelmise aasta tegevus neile meeldinud.

Gaili Ilisson sõnas, et ühest küljest on see muidugi julgustav, kuid samas tekitab ka väljakutseid – mida uut neile seekord pakkuda? See küsimus jääb korraldajatele endile lahendada.



Gaili Ilisson. Foto: Tiina Gill